Jumal mõistab

Mind kutsuti toiduainete kaupluse kontorisse, kus ma töötan, ja öeldi: “Teie poeg viidi haiglasse. Te peate minema.” Kui ma läbi linna kiirustasin, haarasid mind igasugused mõtted. “Mis küll mu väiksekesel viga on?” Kui ma teda hommikul oma hällis magamas vaatasin, oli temaga kõik korras. Kui ma haiglasse jõudsin, ütles mu abikaasa, et meie väike Nathaniel oli ootamatult surnud. Ta oli vaid kahe ja poole kuune. Me olime vapustatud ja ma olin vihane. Mul polnud kedagi süüdistada, seepärast süüdistasin ma Jumalat. Tollal ma isegi ei uskunud Jumalasse, aga ma pidin oma viha kellelegi suunama ja Jumal sobis selleks.

See juhtus kakskümmend viis aastat tagasi ja hiljem saime kolm toredat last. Siiski ei ole ma iial unustanud hirmu, viha ja lootusetust, mida ma Nathanieli surmapäeval tundsin. Jumal aga oli minuga kannatlik. Jumal võttis mu viha ja õelad mõtted ning sellegipoolest armastas mind.

Ma ei mõista ikka veel, miks Nathaniel suri ja tõenäoliselt ei mõista seda iial. Aga ta surm aitab mind aru saada, kui väga Jumal meid armastab ja kui palju ta kannatas vaadates, kuidas Jeesus suri. Mina ei saanud midagi ette võtta, kui mu poeg suri, aga Jumal andis vabatahtlikult Jeesuse minu eest ja ma leian sellest armastuseohvrist lohutust.