Kas sinitaevas?
Lugege Habakuk 3:17-19
Kuigi ... lambad ja kitsed kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades, ometi rõõmustan ma Issandas. (Habakuk 3:17-18)
Hiljuti jõudsin ma kodu poole sõites tormifrondi sisse. Lauspilvede asemel nägin ma seal, kus front algas, hoopis süngete pilvede piiri. Tundus, nagu oleks Jumal vihmasaju alguse märkimiseks kritseldanud joone üle taeva. Frondi suunas sõites nägin ma pilvejoone kohale sirutuvat sinist taevast. Minu jaoks oli see meenutus, et sinitaevas ei muutu halliks, vaid on lihtsalt pilvede poolt varjatud.
Samal viisil varjutavad olukorrad minu eest Jumala. Ka segaduses, ootamatutes väljaminekutes, lapse vastuhakus näen ma osadust. Habakuk meenutab mulle, et nende hallide pilvede taga on Jumal, kes on mu “Lunastaja” ja “vägi”. Ta annab mulle jõudu, et raskustega toime tulla ja kinnitab, et lõpuks läheb kõik korda. Lõpuks hajuvad kõik pilved, tuues välja sinitaeva, mis on olemas ka siis, kui me seda ei näe.
Samal viisil varjutavad olukorrad minu eest Jumala. Ka segaduses, ootamatutes väljaminekutes, lapse vastuhakus näen ma osadust. Habakuk meenutab mulle, et nende hallide pilvede taga on Jumal, kes on mu “Lunastaja” ja “vägi”. Ta annab mulle jõudu, et raskustega toime tulla ja kinnitab, et lõpuks läheb kõik korda. Lõpuks hajuvad kõik pilved, tuues välja sinitaeva, mis on olemas ka siis, kui me seda ei näe.
Philip M. Huber (New York)