Pärast tulekahjut

Austraalias Victorias tulekahjust laastatud alal ringi sõites ei suutnud ma kunagi harjuda tulekahjust mustaks tõmbunud skeletitaoliste puude või tontlike metsadega, kus kõrbenud koor oli puudelt koorunud. Kõige tugevama mulje jätsid aga uuenenud elu hämmastavad vaated. Ühe iidse, seest ja väljast mustaks tõmbunud puu õõnsast jäänusest möödudes nägin hämmastusega, et selle laibataolisest kännust oli hakanud uus puu kasvama. Minu jaoks oli see ilmekas näide ülestõusmisest. Ma mõistan seda, sest asjaolud on ka minu elu raskendanud. Kui raske kaotus, haigus, depressioon või kahtlus panevad meid tundma, et oleme kadunud, siis tundub, et külluslik elu on vaid mälestus. Viimase usuraasuga lihtsalt Jeesusesse uskumine võib võtta kogu energia, mis meil on.

See põlenud puu tundus elutu, kuid sellegipoolest ootas sügaval, pilgu eest varjatuna elu, mis oli valmis taas esile kerkima. Ükskõik, mida me tunneme, ükskõik, kui ebatõenäoline see võib aeg-ajalt tunduda, on ülestõusmine võimalik.