Hästi lõpetades
Lugege Laul 92:1-5 ja Laul 92:12-15
Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. (Jeremija 17:7)
Eakas puu oli pooleks läinud ja maa peale langenud, nii et kaks suurt haru olid vajunud erinevatesse suundadesse. Kuigi vanuse ja tormide poolt painutatud, oli see kaetud õitega, mis nägid välja nagu paksud valged juuksed. Puu meenutas mulle aastates naist, keda ma kunagi kohtasin. Ta ootas kiriku sissepääsu juures ja tõusis vaevaliselt, et külalisi tervitada. “Meil on hea meel, et te täna meie jumalateenistusele tulete,” ütles ta mulle naeratades ja tervituseks kätt sirutades. Ma mõtlesin: “Ka mina tahaksin oma elu niimoodi lõpetada, rõõmsalt teisi Jumala ligiolusse tervitades.”
Piibel pakub meile seesugusest elavusest mitu eeskuju. Jeremija manitsustes peitub tähendamissõna võimsast puust, mis “ei lakka vilja kandmast”, mille “lehed on haljad” (Jeremija 17:8). Nagu Laulus 1:3 kirjeldatud puu, jääb see puu vilja kandma ning elab pikka ja täisväärtuslikku elu. Kuigi me võime tunda, et oleme muserdatud ja läbi klopitud, on need inimesed, kes kindlalt Jumala sõna kuulavad ja temasse usuvad, õnnistatud. “Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad” (Laul 92:15). Nii tahan minagi lõpetada.
Piibel pakub meile seesugusest elavusest mitu eeskuju. Jeremija manitsustes peitub tähendamissõna võimsast puust, mis “ei lakka vilja kandmast”, mille “lehed on haljad” (Jeremija 17:8). Nagu Laulus 1:3 kirjeldatud puu, jääb see puu vilja kandma ning elab pikka ja täisväärtuslikku elu. Kuigi me võime tunda, et oleme muserdatud ja läbi klopitud, on need inimesed, kes kindlalt Jumala sõna kuulavad ja temasse usuvad, õnnistatud. “Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad” (Laul 92:15). Nii tahan minagi lõpetada.
Sandra Bartz (Ohio)