Südaöösel

Käes on südaöö ja majas on vaikne. Mu pere magab rahulikult, ainult mina rähklen rahutult voodis. Ma ärkasin raskete muredega südames ja ei suuda enam uinuda. Ma püüan neid muresid kõrvale lükata ja magama jääda, kuid olen mõtete vangistuses. Mu peas kajab apostel Pauluse õpetus: “Ärge muretsege ühtigi.” Sellegipoolest ei suuda ma seda nõuannet ellu rakendada.

Südaöösel võime ette kujutada olukordi, mis panevad meid muretsema, mõnikord ei suuda me oma rahutust taluda. Tollel konkreetsel ööl aga adun ma, et Paulus pakub strateegiat. Alternatiivina muretsemisele ütleb Paulus: “Teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks.” Kui me seda teeme, siis “Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Filipi 4:6-7).

Kui ma nüüd ei suuda südaöösel magada, siis mõtisklen Jumala rahutõotusest ja toon oma mured palves tema ette. Ma palun Jumalat, et ta võtaks mu mured ära ja annaks mulle rahu. Ja varsti ma uinungi ja jään sügavasse unne.