Jumal on meie varjupaik
Lugege Laul 46:1-11
Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. (Laul 46:2)
Mitu aastat tagasi kolisin ma esimest korda. Me olime üürinud maja, mida ma olin kutsunud koduks nii kaua, kui seda mäletan, kuid siis müüs meie majaomanik maja arendustöödeks maha. Juba mõni kuu enne seda, kui me kolisime, hakkasid ehitustöölised maja ümbrust muutma. Nad lammutasid meie vana garaaži, tegid sissesõidutee laiemaks ning lükkasid prahi buldooseriga mõlemale poole maja tohutu suurtesse hunnikutesse, kattes kinni väikesed teerajad, mida metsas jalutades kasutasime.
Vähehaaval lagunes me maailm koost. Me veetsime selles majas toredaid päevi ja meil oli palju mälestusi. Minu jaoks oli lahkumine nagu hüvastijätt erilise kohaga mu elus – kohaga, kus me sulistasime ojas, kelgutasime suurelt künkalt alla, jalutasime metsas, korjasime marju ja aeg-ajalt lilli oma õpetajatele.
Elu toob kaasa muutusi, tundub, et miski ei jää endiseks. Me saame leida lohutust teadmises, et kõigi muutuste juures ei jäta Jumal meid iial maha ja Jumal ei muutu kunagi. Me saame elada ja käia koos kaaslasega, kes on alati kohal ja ei muutu kunagi. Jumal on me varjupaik ja ta on alati meiega.
Vähehaaval lagunes me maailm koost. Me veetsime selles majas toredaid päevi ja meil oli palju mälestusi. Minu jaoks oli lahkumine nagu hüvastijätt erilise kohaga mu elus – kohaga, kus me sulistasime ojas, kelgutasime suurelt künkalt alla, jalutasime metsas, korjasime marju ja aeg-ajalt lilli oma õpetajatele.
Elu toob kaasa muutusi, tundub, et miski ei jää endiseks. Me saame leida lohutust teadmises, et kõigi muutuste juures ei jäta Jumal meid iial maha ja Jumal ei muutu kunagi. Me saame elada ja käia koos kaaslasega, kes on alati kohal ja ei muutu kunagi. Jumal on me varjupaik ja ta on alati meiega.
Victoria Summer Deimler (Pennsylvania)