“Kas ma võin nüüd toru hargile panna?”

Üks mu lemmikasi, mida ma tööl olles teen, on helistada koju oma pojale. Caleb on kuueaastane. Ma helistan kesk- hommikul ja küsin, kuidas ta päev läheb. Peaaegu alati tahab ta kõne kiiresti lõpetada, sest ma segan tal televiisorit vaadata või sõbraga mängida. Kui pojale helistamine on mulle tore asi, siis tema jaoks see vaid häirimine. Ta küsib sageli: “Kas ma tohin nüüd toru hargile panna, emme?” Ma naeran, kuid sügaval hinges imestan, miks mu pojal pole mingit huvi minuga rääkida, kui mina tahaksin teada iga üksikasja tema elust.

Aeg-ajalt käitume me samuti oma osaduses Jumalaga, nagu teeb mu poeg, kui ma talle helistan. Jumal on valmis kuulama me plaane, muresid ja hirme. Sellegipoolest võimaldab me tormakas ja keeruline elu vaid lühikese pausi juhusliku, häiritud palve jaoks, mis ei rahulda Jumala igatsust põhjaliku suhtlemise järele. Jumal, kes on alati me vajadustele avatud, soovib tõelist muutust, mis meie osadussidemeid tugevdab.

Oma rutaka elustiili keskel liitume taas oma Loojaga, otsustades kindlalt seda teha. Ja iga kord, kui me seda teeme, tunneb Jumal rõõmu, olles valmis meid kuulama ja embama.