Uus suund

Artiklis seisis, et üks inimene on surnud ja ta sugulane kinnitas, et mehe surma põhjuseks oli töötusest põhjustatud stress. See pani mind tollel külmal, pilvisel hommikul mõtlema. Ma olin täpselt nagu see mees, kes oli surnud: sama vana, ma elasin samas piirkonnas ja olin samal ajal töötuks jäänud. Istudes kodus, kui mu naine – ja tundus, nagu kõik teisedki – olid tööl, tundsin ma end kasutuna ja näis, et maailm liigub edasi ilma minuta. Ma adusin, et üksinduse, depressiooni, hirmu ja lootusetuse ajal pean ma rohkem kui kunagi varem pöörduma Jumala poole ning uskuma, et Jumalal on minu jaoks head plaanid.

Tänases kirjakohas räägitakse Jairusest, kes on mures oma sureva tütre pärast, ja sõnumist, mille Jeesus talle saatis: “Ära karda, usu ainult” (Markuse 5:36). Nagu tema, pean ka mina meeles pidama, et “hing on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas” (Matteuse 6:25) ning Jumal teab, mida ma vajan ja annab seda mulle. (Vaadake Filipi 4:19.) Iga kord, kui ma päeva alustan, uuendab Jumal seda tõotust, lootust ja lohutust. Minu käimine töötuse ebakindluses võib olla vaimuliku kasvamise aeg ja inspiratsioon uue suuna jaoks mu elus.