Aeg ei oota kedagi

Täna on see päev, mille paavst Gregorius XIII 1582. aastal meie kalendrisse lisas. Kogu süsteem sai alguse siis, kui Julius Caesar seadustas kalendri, mis toimis eeldusel, et aasta on tegelikult 365 ja veerandi päeva pikkune. Paavst Gregoriuse tegevus “liigaasta” loomisel on selle lisaaja kompensatsiooniks. Seega saame me kõik sel aastal veidi laenatud aega. 29. veebruaril sündinud inimesed saavad täna tähistada oma nelja aasta järel korduvat sünnipäeva. Aeg on siiski suhteline ning kui te olete ärkvel ja ei saa magada, siis saavad väga varajased hommikutunnid olla päeva pikimad tunnid. Koguja kuulutas Vanas Testamendis: “Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all” (Koguja 3:1).

Aeg liigub edasi, aga usuinimesele on see teistsugune. See ei ole liikumine loojuva päikese, vaid hommikuvalguse poole. Metodismi rajaja John Wesley oli niivõrd mures ajakasutuse pärast, et ta lõi traditsiooni, mis jätkub tänase päevani – paluda õpetajakandidaate vältida asjatut ajaraiskamist.

Mitte ainult 29. veebruar, vaid iga päev on eriline kingitus. Kuna me ei tea, mida iga päev võib kaasa tuua, teame ainult, et see on alati aeg teenida Jeesust Kristust. Paastuaeg on võimaluse aeg heita värske pilk sellele, kuidas me oma aega kasutame.