Päev hiljem ja lühike palve

Esmaspäeva hommikul ärkasin ma vara, et oma lapselaste eest palvetada. 8- ja 10-aastased tüdrukud läksid esimest päeva uude kooli. Ma olin plaaninud palvetada, et neil oleksid head kogemused, pühendunud õpetajad ja toredad sõbrad. Just siis, kui ma oma palve keskele jõudsin, adusin, et ma olin ajastusega eksinud. Mu lapselapsed olid oma vanematega aastaks Hiinasse Pekingisse kolinud. Nende kool Hiinas oli ajavööndis, mis on meie ajast neliteist tundi ees, seega oli nende esimene koolipäev juba ammu möödas. Nad olid juba õhtustanud ja magasid. Ma ei olnud enne nende esimest koolipäeva nende eest palvetanud ja tundsin end halvasti.

Mu lapselapsed võisid olla koolis, aga just mina sain õppetunni. Kui ma oleksin oma lapselaste eest iga päev palvetanud, siis oleksin ma ajavööndist sõltumata palvetanud nende eest esimese koolipäeva pärast uues koolis. Jumal on jääv ja palve on meile igal ajal kättesaadav. Ma ei taha palvetada just siis, kui mul on konkreetne vajadus, ma tahan palvetada iga päev, eriti oma perekonna eest.