Paasturoos

Mitu aastat tagasi kingiti mu naisele ja mulle väike ebamäärase ja tagasihoidliku välimusega taim nimega “Paasturoos”. Me istutasime selle oma maja äärde ja aeg-ajalt kastsime seda. Talve saabudes tundsime huvi, kas see tuleks ümber istutada, võib-olla tuppa tuua. Meile anti nõu jätta taim sinna, kus see on, et see paremini vastu peaks. Ja taim pidaski vastu, selle lehestik püsis kogu talve rohelisena. Kui saabus paastuaeg, hakkas taim elavnema ja ilmusid õied. See hakkas õitsema ereroosade õitega palju varem kui teised lilled. Kui ülestõusmispühad lähenesid, hakkas see järjekindlalt õitsema, õied ja lehed olid alati lopsakad ja ilusad.

Me oleme hakanud nägema seda kui lootuse meenutust, mis meil on Kristuses. Me läheme läbi katsumustest, kiusatustest, haigustest ja tormidest, mis võivad meid hävitada. Aga seda ei juhtu. Iga paastuaeg pakub meile võimaluse keskenduda Kristuse ohvrile maailma pattude eest. See mõtisklus kannab lõpuks arusaama selle tõelise tähenduse hindamisest, mille Jumala armastus on meile andnud – aulise ülestõusmise tõotuse, elu Kristuses ja vaimuannid, mida me ülestõusmispühade ajal ülistame. Nagu paasturoos, hakkame me aeglaselt, aga kindlalt elutäiusesse küpsema.