Seemne külvamine

Ma elan maapiirkonnas, kus paljud inimesed kasvatavad juurvilja. Ühel sõbral oli traditsioon panna alati kartuleid maha suurel reedel. Ühel aastal oli maapind sel päeval ikka veel külmunud. Sellest hoolimata suutis ta terava kühvli ja pingelise tööga kartuli maha panna. Need meie hulgast, kes teda tundsid, naersid leebelt ta üle, me arvasime, et ta lihtsalt raiskas aega.

Meie üllatus oli suur, kui ta sai sügisel üsna kena kartulisaagi. Mõned seemnekartulid olid karmidest tingimustest hoolimata vastu pidanud ja kasvama läinud.

See mälestus on mulle abiks, kui ma loen ja räägin Jumala Sõna isegi siis, kui ma olen inimeste hulgas, kes tunduvad ära põlgama seda, mida nad näevad ja kuulevad. Kunagi ma lausa kartsin seda põlgust. Ma mõtlesin, et Jumala Sõna seeme lihtsalt hukkub nende südame karmuses. Kuid kartuleid maha paneva põllumehe usk rasketes tingimustes kinnitas mu usku, et Jumala jaoks tuleb seemneid külvata igas olukorras. Nädalaid, kuid, isegi aastaid hiljem võivad need seemned tärgata ja kasvada saagiks, kui veel üks inimene hakkab Loojasse uskuma.