Palmipuudepüha

Tänase piiblisalmi lugemine võib nii mõnegi protestima panna. Teatud hingele, kes pakub vabatahtlikult paasasöömaaja korraldamist, viidatakse nagu möödaminnes kui “sellele-ja- sellele”. Tema kaitseks võiksime öelda: “Kas tal ei olegi nime? Märkamata jätmine ei tundu kunagi hea. Kas ei ole ta külalislahkus väärt, et tema identiteet avalikuks tehtaks?” Tundub, et “selle-ja-selle” ilmne halvasti kohtlemine ei ole kooskõlas Jeesuse varasema sõnumiga, mis puudutab arvamust rahvastest. Tolles sõnumis ütleb Jeesus, et need, kes näitavad üles headust “kõige pisemate” vastu, pärivad kuningriigi (Matteuse 25:31- 40). Miks siis räägitakse meie tänases piiblisalmis võõrustajast nii vähe?

Seda protesti katkestab üks noriv mõte. Meie ei tarvitse teada “selle-ja-selle” inimese identiteeti, kuid Jeesus teadis ja usaldas talle paasasöömaaja korraldamise, mida me tunneme kui püha õhtusöömaaega. Mõned piibliuurijad arvavad, et see tundmatu mees oli tegelikult Markuse evangeeliumi autor.

Maailma silmis võime tunduda anonüümsed, aga Jeesus teab, kes ja kus me oleme. Me võime samuti vajada valmisolekut teda isetult, ilma avaliku kiituse või tunnustuseta teenida. Kas ikka suudame? Kellele saab Jumal kindla peale loota?