Kas üllatunud?

Üks järjekindel element evangeeliumides räägib, et esimese ülestõusmispüha hommikul olid kõik üllatunud. Keegi ei oodanud tühja hauda, veel vähem ülestõusnud Kristuse kohalolu. Haua juurde tulnud naistel oli tõeline põhjus olla üllatunud. Nad olid näinud Jeesust suremas. Nad olid näinud, kuidas ta verine elutu keha ristilt maha võeti. Nad olid järgnenud Joosepile hauani. Nad olid kuulnud suure kivi raginat, mis hauakambri ukse ette veeretati. Nad teadsid, et Jeesus on surnud.

Ainus viis tunda ülestõusmise üllatust on seista silmitsi surma tegelikkusega. Ainus viis olla ette valmistatud ülestõusmispüha hommikuks on kogeda vaikse nädala emotsioone ja sündmusi. Pastorina olen avastanud, et mul ei ole vaja julgustada inimesi tulema ülestõusmispühal jumalateenistusele. Ent igal aastal leian ma, et teen kõike, mida suudan, et inimesed tuleksid kirikusse suurel neljapäeval, kui me ühineme Jeesuse ja tema jüngritega pühal õhtusöömaajal ning suurel reedel, kui kogeme pimedust, mis langes maa peale, kui Jeesus suri. Kui me oleme järginud teed, mis viib ristile, saame paremini kogeda ülestõusmispüha üllatust.