Suur reede

Ma ärkasin üles otsusega olla kurb. Suur reede oli ju päev, mil Kristus suri. Ma mõtlesin paastuda, sest see on suure reede traditsioon, mis kutsub Kristuse järgijaid tema kannatustele mõtlema. Aga siis muutusin ma näljaseks. Ma vaatasin aknast välja, eeldades, et näen sünget sajust ilma, sest vana ütluse järgi sajab suurel reedel alati vihma. Kui ma aga välja vaatasin, nägin ma ilusat kevadilma. Ma lihtsalt pidin endiselt oma head meeleolu säilitama.

Ma läksin trepist alla ja lugesin kirjakest, mille mu tütar oli mulle jätnud. Ta meenutas mulle sõnu, mida ma talle sageli ütlesin: “Jumal armastab sind, ja mina ka.” Tema sõnad aitasid mind arusaamisele.

Mulle meenus, et eelmisel ööl olin ma korraks ärganud lühikese ja selge mõttega: “Jumal peab meid väga armastama, et Jeesus ohverdada! Kristus peab meid väga armastama, et seda agooniat taluda!” Kuidas saan ma Jumala armastust kogedes ja tundes käituda teisiti, kui tunda rõõmu? Tol hommikul olin ma rõõmus, sest suur reede on põhjus rõõmustada.

Esimene suur reede oli kurb, aga sellest ajast peale on iga suur reede olnud rõõmus meenutus, et Jeesus suri meie pattude pärast. Veel hämmastavam on see, et ülestõusmispüha hommikul alistas ta meie kõigi pärast surma.