Uskuge ikkagi

Hoolimata sellest, kui hoolega ma püüdsin, ei näinud ma siiski valge-pampahirvesid. Kuigi ma vaatasin sinna, kuhu mu abikaasa osutas, nägin ma vaid mägiheinamaad ümbritsevat padrikut. Okste ja lehtede sasipundart uurides püüdsin ma hirvi näha. Kui Carl neid armsaid loomi kirjeldas, ärkasid minus pettumus ja ärevus. “Miks küll mina neid ei näe?” mõtlesin ma, silmad ikka veel padriku poole suunatud. “Kas Carl lihtsalt narrib mind?”

Ma suunasin oma keskpunkti padrikult oma abikaasale. Kui ta mulle ülevalt alla otsa vaatas, ei olnud äkki üldse oluline, et ma hirvi ei näinud. Ma teadsin, et nad on olemas, sest ma tunnen oma abikaasat. Ma olen tema iseloomu ja käitumist aastate jooksul tundma õppinud ning see lubab mind teda usaldada isegi siis, kui see, mida ta ütleb, ei ole mulle arusaadav. Samuti meenus mulle, et tema pea ja õlad on minu omadest kõrgemal, seepärast erineb tema vaatepunkt minu omast.

Tol hetkel meenus mulle, et Jumala vaatepunkt on minu omast määratult kõrgemal. Jumal näeb kogu pilti, mitte lihtsalt mingi olukorra “okste ja lehtede” sasipundart, mis mind mõnikord segadusse ajavad. Kui ma muudan keskpunkti, siis tean, et ma võin usaldada Jumala armastust, olemust, käitumist ja sõna – isegi asju, mis mulle minu vaatenurgast arusaadavad ei ole.