Tagakiusatud

Kuuendast klassist keskkooli lõpuni pidin ma pidevalt tagakiusamist ja narrimist taluma. Ma õppisin sellega elama, aga tulin sageli koju pisarais, imestades, miks Jumal seda minuga teeb. Kui ma sain kümne aasta pärast teada, et varsti toimub meie klassikokkutulek, täitsid mind kibedus ja viha, kui meenutasin, mida mõned klassikaaslased olid kunagi mulle teinud. Ma otsisin Jumala sõnast lohutust. Ma sattusin 25. Laulule ja olin hämmastunud. Jumal rääkis lauliku sõnade läbi otse mu südame vastu, et ma ei laseks vaenlastel enda üle naerda või ennast vihata, kui neil ei ole mingit põhjust.

See laul selgitas mulle nii selgesti mu praeguseid tundeid minevikus toimunud tagakiusamiskogemuste vastu, et mu viha kadus ühe hetkega. Ma mõistsin, et Jumal oli täiesti teadlik, mida ma tundsin, oli alati olnud teadlik valust, mida tagakiusamine põhjustas. Ta ei olnud seda tahtnud ja ei olnud mind raskel ajal kunagi hüljanud.

Neile, kes tagakiusamise käes kannatavad, on see alati ohtlik ja valus, hoolimata sellest, kuidas me püüame seda selgitada. See aga ei tähenda, et kiusuohvrid peavad igavesti valu, viha ja kibeduse käes elama. Jumal on katsumuste ajal alati meiega ja tahab meid minevikusolvangutest vabastada.