Edasilükatud lootus?

Kui ma sonogrammi oodates istusin, oleks mu süda pidanud ootusest põksuma, aga selle asemel olin ma täis ärevust. Selle teise raseduse ajal olin ma täis hirmu. Täpselt üheksa kuud varem oli sonogramm näidanud, et mu esimese raseduse lootel puudusid südamelöögid.

Oleme abikaasaga kristlased, aga meie varasem kaotus võimendas tõde, et usk ei garanteeri soovitud tulemust. Me ei suutnud hakata ostma beebile vajalikke asju, arutada nimesid või isegi rääkida tuttavatele, et ma olen lapseootel. Kui see sonogramm näitas, et meie teise loote südamelöögid on tugevad, oleksime pidanud tundma kergendust. Selle asemel pani see meid hoopis tundma, et meil on isegi rohkem kaotada. Lõpuks sünnitasin ma terve poisslapse, kuid olin ilma jäänud lapseootuse rõõmust ja rahust, mida ainult Jumal saab anda.

Edasilükatud lootuse probleem, kuni olukord stabiliseerub, on selles, et paljud olukorrad ei stabiliseerugi. Lootus kõigele, välja arvatud sellele, et Jumal annab meile lootuse, sõltub asjaoludest. Kui me aga paneme oma lootuse Jumalale, siis tähendab see, et me leiame rõõmu ka sellistes olukordades, kus seda ei peakski olema.