Väljaspool lootust

Minu kodust saja miili kaugusele lõunasse jääb väikelinn nimega Hope (Lootus). Talvisel ajal näevad linnast läbisõitjad palju puhkajate autosid. Igal aastal saab linnakesest nelja kuu jooksul kodu külma eest põgenevatele külastajatele. Suvel läbi linna sõitjad näevad peatänaval maju, mis on enamasti laudadega kinni löödud. Aga nii suvel kui talvel on viimane, mida inimesed linnast minema sõites näevad, plakat, millel seisab: “Nüüd olete Hope’ist (Lootusest) lahkunud”.

Mulle küll ei meeldiks, kui mulle iga päev räägitaks, et kogu lootus on jäänud selja taha. Mõni päev tunnen, et elu ei saagi enam hullem olla, aga koos Jumalaga on mul alati lootust.

Nutulaulude autor oli meeleheitel, olles rõhutud, murtud ja ümbritsetud raskustega, millest ei paistnud mingit väljapääsu. Mahajäetud ja abitu, teeb prohvet Nutulaulude 3. peatükis kannapöörde ja kuulutab lootusesõnumit, otsustades keskenduda temale, kes meile lootust annab. Ka täna toetub meie lootus samale: “See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued – sinu ustavus on suur” (Nutulaulud 3:22-23).