Vaikne tarkus

Mu vanemad olid läinud sisseoste tegema. Kui ma seisin üksi isa-ema magamistoas ja vanaema tukastas maja teises otsas, märkasin ma isa öökapil tikutoosi. Toosi võttes oleksin ma pidanud oma mõtetes kuulma isa häält ütlemas, nagu ta oli seda palju kordi teinud: “Ära mängi tikkudega!” Laua taga olid ilusad valged kardinad. Mis juhtuks, kui ma tiku põlema paneksin ja hästi kiiresti kardinat puudutaksin? Kardinasse ilmus väike auguke. Ma ehmusin ja lükkasin kardina kiiresti laua varju, lootes, et nad ei märka auku.

Kui ma tol õhtul voodisse läksin ja endale teki peale tõmbasin, hakkas mu kõht valutama. Valu muutus suuremaks ja ma hakkasin nutma. Isa tuli mu juurde ja küsis: “Mis juhtus, poeg?” Ma ütlesin: “Mul on hirmus kõhuvalu.”

Isa istus vaikselt mu kõrvale: “Kus sul valutab?” Ta pani oma tugeva käe mu rinnale ja küsis: “Kas see tundub nagu põletatud kardin?” Siis ütles ta: “Poeg, ma arvan, et sa said täna oma õppetunni. Ma armastan sind. Jää nüüd magama.”

Mu kõhuvalu kadus otsekohe. Mu südametunnistus oli puhas. Ma ei unusta iial oma isa vaikset tarkust. Olles aastate jooksul usus kasvanud, olen ma hakanud mõistma, et Jumala armastus ja andestus puhastavad südametunnistuse.