Hea tassitäis

Kui ma valmistusin hilja õhtul meie perekondi pühade puhul külastama, tundsin, et vajan tõeliselt head tassitäit kohvi – sellist, mida mu vanaisal oli kombeks mulle teha, kui ma olin laps, nimelt sisaldas see sama palju koort ja suhkrut kui kohvi. Ja ma mõtlen imetoredale inimesele, kes selle mulle tegi, meenutades ta armastust, naeru ja nöökimist.

Iga kord, kui me osaleme leivamurdmises, meenutame kedagi, keda armastame. Me näeme, kuidas Jeesus vaatas oma sõpradele silma, kui ta neile leiva ja karika ulatas ning ütles: “Seda tehke minu mälestuseks!” (Vaadake Luuka 22:19.) Huvitav, kas nad meenutasid leiba murdes iga kord tema nägu. Või tundsid nad puudust tema armastavast pilgust, kui nad üksteisele karika ulatasid? Kas nad igatsesid hiljem teda sama palju nagu mina igatsesin oma vanaisa, kui ma varastel hommikutundidel kohvi juues autot juhtisin?

Isegi kolmkümmend aastat peale vanaisa surma toob hea tassitäis kohvi mulle tagasi mälestused sellest, kuidas ma tema põlvel istusin. Meie leivamurdmise korrad on nüüd palju suuremad meenutusekarikad temast, kes andis end täielikult meie eest ja palus, et me teda mäletaksime.