Jumala lapsed

Päev minu nelja-aastase tütrega oli olnud üsna pingutav. Ma olin väsinud ja tundsin end läbikukkununa. Kui ma teda enne voodisse minekut vaatasin, seisatasin ma hetkeks jälgides, kuidas ta rahulikult magas. Lapse värskuselõhna sisse hingates mõtlesin ma tolle päeva katsumustele ja sellele, kui väga ma teda armastan. Ma olin päeval kaotanud kannatuse, aga see ei vähenda iial minu armastust tema vastu. Ma silitasin hellalt tütre põske ja sosistasin: “Ma armastan sind alati. Homne päev tuleb parem.” Äkki tuli mulle pähe mõte, et Jumal armastab mind nii, nagu mina armastan oma tütart, aga mõõtmatult rohkem, kui meie, inimesed, iial suudame. Ma olen Jumala laps. Isegi kui me valmistame Jumalale meelehärmi ja oleme sõnakuulmatud, jääb Jumala armastus püsima. Ma võin teha vigu, aga Jumal naeratab mulle alati lõppematu armastusega. Ma kujutan ette, kuidas Jumal vaatab mind magamas ja ütleb: “Ma armastan sind alati. Homne päev tuleb parem.”

Tol ööl magasin ma täis lootust homse ees.