Mahaaetud piim

Majas ringi joostes tormas mu poeg vastu köögilauda ja ajas suure klaasitäie piima maha. Ta kahetses seda väga ja asus kohe mahaaetud piima ära pühkima. Kui poiss oli koristamise viimaste tilkadeni lõpetanud ja ma mõtlesin sellele, kuidas ta sellele olukorrale reageeris, olin hämmastunud. Selle asemel, et nuriseda, et klaas oli liiga serva peal või tuua muid vabandusi, võttis ta vastutuse oma teo eest enda peale. Mul oli selle üle hea meel.

Me teeme kõik vigu. Ma loodan, et kui ma ise teen vigu, siis reageerin ma samal viisil nagu mu poeg. Kui ma ütlen midagi solvavat või teen teisele inimesele haiget, siis kas ma püüan seda kinni mätsida, eirata või süüdistan kedagi teist? Või võtan ma otsekohe endale vastutuse oma tegude eest ja püüan olukorda lahendada? Huvitav, kas Jumal tunneb sama, mida mina, kui ma nägin, kuidas mu poeg köögis valitsevale segadusele reageeris? Kas poleks tore teada, et Jumalal on meie üle hea meel, et me oma veale sobivalt reageerime? Ma loodan, et järgmine kord, kui ma “piima maha ajan”, reageerin ma nagu mu poeg ja koristan kiiresti kogu segaduse.