Jumala plekieemaldaja
Lugege 1. Johannese 1:5-9
Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. (1. Johannese 1:9)
Rongis istudes mõtisklesin ma päevasündmuste üle. Eriti raske oli meenutada seda vihast märkust, mille ma oma kolleegile tegin. Ma ei tahtnud sellele mõelda ja hakkasin pimeda mehega vestlema. Varsti küsis ta: “Keegi ütles, et mu kuue peal on plekk, aga ma ei tunne, kus see märg koht on. Kas ütleksite mulle, on mu kuuel tõesti plekk?“ Kahjuks pidin ma tunnistama, et mehe jaki esiküljel oli suur, kuivanud plekk.
Hiljem mõtlesin sellele, kuidas need kaks sündmust omavahel põimusid. Minu ebaviisakus töö juures oli teatud sisemine plekk, mida ma ei saanud puudutada või näha – solvanguplekk mu töökaaslase vastu.
Ma otsustasin oma südame palves avada ning paluda, et Jumal mulle andeks annaks ja mind puhastaks. Samuti vabandasin ma töökaaslase ees, kes mu vabanduse lahkesti vastu võttis. Mind haaras imeline soe tunne, nagu oleksin astunud pärast pikka halli talve eredasse päikesevalgusesse. Ma teadsin, et olin tõesti andeks saanud. Pime õpetas mind nägema.
Hiljem mõtlesin sellele, kuidas need kaks sündmust omavahel põimusid. Minu ebaviisakus töö juures oli teatud sisemine plekk, mida ma ei saanud puudutada või näha – solvanguplekk mu töökaaslase vastu.
Ma otsustasin oma südame palves avada ning paluda, et Jumal mulle andeks annaks ja mind puhastaks. Samuti vabandasin ma töökaaslase ees, kes mu vabanduse lahkesti vastu võttis. Mind haaras imeline soe tunne, nagu oleksin astunud pärast pikka halli talve eredasse päikesevalgusesse. Ma teadsin, et olin tõesti andeks saanud. Pime õpetas mind nägema.
Janet L. Williams (Missouri)