Jumal toetab meid

Igal suvel külastavad meid Tennessees Kesk-Ameerikast põhja poole lendavad koolibrid. Me vaatleme abikaasaga neid väikseid olendeid, kes lindude toidulaudade ümber tiibu lehvitavad ja tiirutavad, nektarist toitudes ja ühtlasi üksteist taga ajades. Me imetleme nende ilu, tillukesi tiibu ja õhus hõljumise oskust. Ühel päeval kuulsin ma mütsatust vastu rõduust ja nägin maas lamavat koolibrit. Ma tõstsin selle üles ja avastasin, et linnuke oli uimane, aga siiski elus. Järgmised viisteist minutit hoidsin ma väikest koolibrit oma peopesal. Ma silitasin linnu sulgi ja rääkisin temaga hellalt, kuni ta suutis taas lendu tõusta. Kui ma sellest oma naisele rääkisin, ütles ta, et mu kätes oleks justkui olnud Jumala vägi.

Ma mõtisklesin oma abikaasa sõnade üle ja mõistsin, et see, mida ma linnukesele tegin, on sarnane viisiga, kuidas Jumala käsi meid toetab. Kui me kukume, tõstab Jumal meid üles, hoiab meid enda lähedal ja räägib meiega hellalt – aidates meid tasakaalu saavutada ja näha, mida edaspidi teha. Koolibri peoshoidmine oli suurepärane ja mälestusväärne kogemus, aga kaugeltki mitte nii aukartust sisendav kui mõte, et meie Issand teeb seda meiega iga päev.