Kingitus

Kui mu poeg oli umbes kaheaastane, tegi ta mulle kingituse. See oli väike pott, mille ta oli poolenisti liivaga täitnud ning torganud sinna sisse üksiku roosa lille ja peotäie puulehti. Lill oli närtsinud ja lehed koltunud, pott ise oli vana, mõranenud ja porine. Aga ta kinkis selle mulle innukate käte, magusa naeratuse ja armastust täis südamega. Ma võtsin ta kingi rõõmuga vastu ja asetasin aukohale – laua keskele.

Oma pojale ja ta kingitusele mõeldes küsin ma endalt, mida saan mina täna Jumalale pakkuda. Kas ma ülistan Jumalat, tegelikult talle täit tähelepanu pööramata ja oma sõnadele tähendust andmata? Pakun ma talle puudulikku tänu või ebasiiraid kahetsussõnu? Iseennast, mõranenud, patust anumat? Ükskõik kui mõranenud need ka on, tean ma, et Jumal võtab nii minu kui mu ohvrid naeratades vastu, tundes rõõmu mu armastusest ja tänust, tehes seda ainuüksi selle pärast, et ma olen tema armas laps.