Saepuru saagides

Fred Fuller Sheddil oli õigus, kui ta hüüatas: “Saepuru ei saa saagida!” Ta mõtles sellega, et me ei saa minevikku muuta. Mina aga arvan, et olen üsna vilunud saepuru saagija. Hommikusest ärkamisest õhtuse magamaminekuni valdab mind ärevus. Ükskõik, kui väga ma püüan, on mu rahutu meel pidevalt ärevil. Ma muretsen oma kohustuste ja suhete pärast, samuti nii mineviku, oleviku ja tuleviku kui ka sündmuste pärast, mida ma ei saa suunata. Ma olen lugenud palju artikleid ja raamatute väljavõtteid, uurinud Piiblit ja palju palvetanud, aga sellegipoolest olen ma pidevalt mures.

Ühel päeval hakkasin ma pikkamööda mõistma, et mu pidev muretsemine ja ärevus saadavad vaid Jumalale teate, et ma ei usalda Jumala sõnumit, mille ta Pauluse kaudu saatis: “Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises” (Filipi 4:6). Kui ma seda suudaksin, oleks “saepuru”, mille pärast ma muretsen, asendatud rahuga.