Risti pärast

Sõbra juurde saabudes olin ma mõnevõrra üllatunud, kui nägin aias konarlikku puuristi. Siis sain ma aru, et rist oli püsti pandud toetama kaht suurt jukapuuharu (Aloe barberae), mis olid liiga kaugele viltu vajunud. Ristpalk, mille mõlemad harud puuoksi toetasid, takistasid puud veel rohkem kaldu vajumast. See aitas ka puud ülespoole kasvada.

“Kui hästi see sümboliseerib meie jaoks Jeesuse ristisurma ja võitu!” mõtlesin ma. Tema ristil väljasirutatud käed võtavad enda peale meie pattude raskuse, takistades meid vaimulikku surma kaldumast ja julgustades meie vaimulikult kasvamast. Jukapuu oli päästetud, aga kulub tükk aega, kuni see hakkab ülespidi kasvama. Kas see pole nii ka meiega? Me oleme päästetud Jeesuse ristisurma läbi, aga meie kasvamine nõuab aega. Jukapuu omanik nägi selle väärtust isegi siis, kui puu oli kaldu vajunud. Maharaiumise asemel ta hoopis päästis puu. Samal moel näeb Jeesus Kristus meist igaühe väärtust isegi siis, kui me oleme “viltu vajunud”. Kristus päästab meid oma hämmastava armastusega. Jumala rõõm on suur, kui me õitseme ja päevast päeva tugevamaks kasvame.