Teist huvitatud

Ennast oma uues koolis paljudega võrreldes olin ma pärit “valest linnaosast”. Ma pidin koolis käimiseks sõitma kahe bussiga, klassikaaslased aga saabusid luksusautodega. Kui üks bussidest hilines, oli mul raske õigeks ajaks kohale jõuda või üritustes osaleda. Mul oli raske endale sõpru leida. Ma tundsin, et mind halvustatakse, kui tüdrukud said teada, kus ma elan, kellena mu isa töötab ja et mu ema on kodune. Ma hakkasin palvetama, et Jumal annaks mulle sõbra. Aja jooksul andiski Jumal mulle uue sõbra ja edaspidi mitu sõpra.

Minu vanemate ja venna koolitee jäi poolikuks, aga nad ohverdasid kõik, et mina saaksin parema hariduse. Lõpuks sai minust õpetaja ja hiljem kirikuõpetaja. Minu saavutuste aluseks oli avastus, et Jumal mitte ainult ei kuula me palveid, vaid tunnustab meid kõiki – isegi mind.

Ma olen rõõmus, et Jumal ei hinda meid selle järgi, kus me elame, kui koolitatud me oleme või meie materiaalse rikkuse järgi. Jumal lihtsalt armastab meid ja igatseb olla meiega armastavas osaduses.