Kodu ja abiline

Möödunud nädalal reisisin ma oma kodulinna. Sõit ei olnud meeldiv. Me talusime konarlikke teid, häirivaid naabreid, igavat filmi ja rahvast täis bussi. Ent kõigist neist raskustest hoolimata suutsin ma kahel põhjusel oma sõitu nautida. Esiteks, ma teadsin, et järgmisel hommikul olen ma kodus. Teiseks, mu naine istus mu kõrval. Ta tahab alati mind aidata ja abistab kõiges, mida ma teen. Ma räägin naisele oma tunnetest ning ta mõistab ja julgustab mind. Ta on hea abiline. Veendumus, et ma jõuan koju ja abiline mu kõrval tegid mu teekonna rõõmsaks ja meeldivaks.

Jeesus pakkus oma jüngritele samasugust abi ja kindlustunnet, tõotades neile kodu ja abilist. Ta teadis, et teda ja ta sõpru ootavad ees rasked päevad, aga ta ütles siiski: “Teie süda ärgu ehmugu.” Jeesus julgustas neid tõotustega, et ta läheb neile aset valmistama ning sellega, et Isa saadab Püha Vaimu neid kaitsma ja lohutama. Meilgi on praegu samad kinnitused. Haigele südamele on ravimiks teadmine, et meil on taevas olemas ase. Kui oleme koduteel, on meie lohutajaks ja juhiks Püha Vaim, meie abiline ja kaaslane.