Rikkalik toit

Kui ma kodust lahkusin, mängisid mu kaks poega väljas tennist. Ma jätsin neile suure kirja: “Lõunaks on singivõileivad.” Kirja kõrval olid kaetud lihataldrik, või ja kuklid. Kui ma mitme tunni pärast koju tagasi tulin, leidsin eest puutumata lõunasöögi. Minu kirjakese peal seisid avatud tuunikalakonserv ja kuivikukarp. Hiljem küsisin ma Samilt lõunasöögi kohta. Ta tunnistas, et see oli kohutav, sest nad sõid otse konservist tu- unikala ja närisid kuivikuid. “Aga me ei leidnud midagi muud.” Maitsev toit oli käeulatuses. Laud oli kaetud. Juhtnöörid olid selged. Puudus vaid lihtne tegu – tunnistada andi ja see vastu võtta. Kui palju kordi oleme samas vaimus jäänud ilma imelisest annist, mida Jumal igatseb meile kinkida? Liiga sageli ei kuula me piisavalt selgesti Jumala juhtnööre, et neid mõista. Liiga sageli ei ole me valmis kuulma, mida Jumal ütleb. Sellega jääme ilma tõelistest vaimuga täidetud elu rõõmudest. Aga Pühakirja lugemise, palvetamise ja regulaarse kirikus käimise kaudu saame õppida nägema, hindama ja kasutama kõike, mida Jumal meile annab.