Õnnistusevihmad

Täna sadas mu naabri aias vihma. Selles pole midagi ebatavalist, välja arvatud see, et minu aias ei sadanud. Hajutatud vihmahood, mis meie Texase põuda katkestasid ja kuumusest hingetõmmet andsid, olid igati teretulnud. Aga kuna pilved olid tõepoolest “hajutatud”, siis ükski ei ulatunud minu aeda ja see ei tundunud sugugi õiglane. Ma polnud ainult kade oma naabri peale, kellel ei olnud sel nädalal vaja oma muru kasta, ma olin ka pettunud ja veidi haavunud. Kas siis mina ei olnud vihma ära teeninud?

Tegelikult ei ole mul mingit õigust olla kade sellele, mida teised saavad. Mis siis, kui mu naaber saab vihma ja mina mitte? Või mis siis, kui mu kaastööline saab parema töökoha, mis oleks minu arvates pidanud mulle kuuluma? Mis tähtsust sellel on, kui sugulane sõidab ilusama autoga või elab suuremas majas? Mitte keegi meist “ei ole ära teeninud” ühtki head asja, mis meie teele tuleb. Jumal annab need armastusest, mitte õiglusest. Kui see ei oleks nii, siis poleks meil kellelgi mitte midagi.

Seepärast püüan ma isegi rohkem olla tänulik kõige hea eest, mis mulle tuleb, sõltumata sellest, mida mu naaber saab. See, mida Jumal annab, on mõõtmatu armu tulemus, mida ei ole võimalik ära teenida. See on Jumala hämmastav arm.