Ma olen õnnistatud

Kui ma oma lapselapsega Houstonis kiiritusravil viibisin, läksin ma varahommikusele jalutuskäigule. Ma kiirustasin, et oma jalutuskäiku lõpetada enne, kui niiske augustiõhk talumatuks muutub, ja märkasin üht inimest, kes kõndis veel kiiremal sammul. Ma aeglustasin sammu, et ta saaks minust mööduda, ja laususin kombepärase “Tere”. Tavaliselt ei alusta ma jalutades vestlust, aga sellel konkreetsel hommikul lisasin ma: “Kuidas teil täna läheb?” Tempot aeglustamata vaatas ta minu poole ja vastas laia naeratusega: “Ma olen õnnistatud.”

Jalutuskäiku jätkates mõtlesin ma mehe sõnadele. Jumala lapsena, kellel on igavene lootus ja andestus, olen ka mina õnnistatud. Sellise raske olukorraga kokku puutudes nagu seda on lähedase inimese kasvajaravi, võime unustada, et me oleme tõepoolest õnnistatud. Me unustame olukorrast sõltumata uskuda Jumalasse ning olla tänulikud arstide, õdede, hoolitsevate sõprade ja perekonna eest. Tundmatu meenutas mulle, et ma olen õnnistatud ja mu pere on õnnistatud. Ma kahtlen, kas ma veel kunagi kohtun selle mehega, aga ma meenutan sageli tema kindlaid sõnu: “Ma olen õnnistatud.”