Kui me solvume

Kui ma hiljuti ülaltoodud piiblisalmi lugesin, meenus mulle vahejuhtum, mis toimus mu abielu algaastatel. Üks sugulane ütles mu kohta väga halvasti ja ma olin äärmiselt solvunud. Kui mu abikaasa tol õhtul koju tuli, tõotas ta, et ei räägi enam kunagi selle sugulasega.

Sellele vaatamata suutsime nädal hiljem neile külla minna. Kuigi see tundus alguses veidi ebamugav, unustasime peagi vahe-juhtumi ja hiljem isegi abistasime neid hädaolukorras. Tollal mõtlesin, et ma suutsin andeks anda ja salaviha vältida tänu oma rõõmsameelsele iseloomule. Ja kuna ma olen kristlane, omistasin selle omaduse Jumalale.

Aastate jooksul olen ma aktiivselt piiblitundides osalenud. Pühakirja uurimine on mind aidanud mõista, et ainult tänu “meie südamesse valatud” Jumala armastuse tõttu suutsin ma mind solvanud inimestele andeks anda ja neid armastada. Ma tean, et isegi siis, kui me oleme äärmiselt solvunud ja igatseme kätte maksta, saame anda oma tunded Jumala kätte, kes suudab solvumise armastuseks muuta. Meie sees oleva Jumala armastusega suudame armastada neid, kes meid solvavad.