Meie lähedal

Noorest east peale olin ma kartlik ja rahutu, otsides midagi sellist, mis täidaks tühiku mu sees ja annaks mu olemasolule tähenduse. Üheksateistkümne-aastaselt sõitsin ma Inglismaale, et kodust kaugel teises keskkonnas ja perekonnast eemal inglise keelt õppida ja oma vaimulikku otsingut jätkata. Siis läksin ma tööle ja elasin iseseisvalt, jätkates oma küsimustele vastuste otsimist.

Ühel päeval kohtasin ma bussis misjonäride perekonda. Nad kutsusid mind oma koju kohtuma teiste rahvusvaheliste üliõpilastega. Ma võtsin kutse vastu, mõeldes, et see on hea võimalus teistega kokku saada ja inglise keelt harjutada. Ma õppisin tundma, et see perekond on lahke ning täis rahu, rõõmu ja armastust. Nad lugesid ja õpetasid Piiblit. Ma sain nendega lähedasemaks, sest tahtsin teada, mis neis on sellist, mida minul ei ole. Peagi sain ma teada, mis see on, ja just seda ma olingi otsinud. Nende südames oli Jeesus. Minul oli ainult usk, aga tegelikult tahtsin ma osadust.

Ma tänan Jumalat, et ta tõi selle perekonna minu ellu. Nende kaudu leidsin ma põhjuse elada. Ma naasin Colombiasse uue elueesmärgiga, olles rõõmus, et olin lõpuks avastanud Jumala, kes oli kogu aeg mu lähedal olnud.