Vana vesi

Mu tütre näoilme väljendas põlgust ja kahtlust. “Kas see on vana vesi?” küsis ta. Enne seda, kui sai kombeks pudelivett kaasas kanda, olid meil Lääne-Texases ja New Mexicos pikki linnadevahelisi vahemaid sõites autos kaasas plastikust veekanistrid. Kui me aga vett mõne aja pärast uuega ei asendanud, hakkas vesi, mis oli kord värskendanud, maitsema nagu halvaksläinud plastmass. Mu tütar, kes tahtis värskendust, keeldus vana vett joomast.

Nagu vana veega meie kanistrites, pakume me palju kordi oma sõpradele, kaaskristlastele ja koguni iseendale Jumala vana tööd meie elus. Meie osadus Jumalaga oli kord värske. Nüüd aga võib see roiskuda. Jah, selles peaks olema piisavalt väge, et päästa kedagi, kes hakkab vaimulikku janusse surema. Meie usk aga ei ole vibreeriv, värskendav Elav vesi.

Kui mu osadus Jumalaga läheb halvaks, siis ilmneb see kõigepealt minu sees. Ma hakkan viitama oma kogemusele Jumalaga minevikuvormis ja tunnen rahulolematust. Siis ilmneb roiskumine viisis, kuidas ma käitun oma pereliikmete, sõprade ja tuttavatega. Ma pole enam rahulik, kannatlik, vaid ärritun kergesti. Sellistel kordadel pean ma palvetama, lugema Piiblit ja paluma Püha Vaimu mu patud üle vaadata. Kui ma loen Pühakirja, teenin teisi Jeesuse nimel ja käin jumalateenistustel, võib mu ühendus Jumalaga jälle värskeks muutuda. Ka mu hing ei soovi vana vett. Seda ei soovi ükski hing.