Juhtida või järgneda?

Joe oli väljakutsuv, trotslik poiss, kes tuli poole õppeaasta keskel mu klassi ja oli palju kordi mulle väljakutseks. Ta elu oli olnud raske ja tema lühikeses elus oli olnud väga vähe valikuid. Ta oli otsustanud mu nõudmistele mitte alluda, kuigi tal oli vähe arusaamist, milleni see võib viia. Ent mina otsustasin mitte taganeda, kuni ta hakkas mõistma, et ma hoolin temast ja tahtsin, et temast saab hea õpilane. Kooliaasta lõpuks teadis ta, et ma armastan teda ning ta hakkas mind usaldama.

Ma olen avastanud, et oma osaduses Jumalaga olen ma sageli nagu Joe, püüdes kas hirmust või frustratsioonist ise oma olukordi juhtida. Ma jooksen Jumalast ettepoole nagu mehed tänases piiblitekstis. Seaduselaegas esindas Jumala kohalolu ja nad pidid sellele järgnema, lubades laekal ennast juhtida – eriti sellepärast, et neil polnud aimugi, kuhu nad lähevad.

Kui ma õpin palvetama ja Jumala juhtimist järgima, õpin ma mitte tormama ettepoole või püüdma kontrolli enda kätte võtta. Nagu Joe minu suhtes, hakkan ma pigem uskuma, et Jumal tõesti armastab mind ning ma võin uskuda, et ta õpetab ja suunab mind.