Viiuldajakrabid

Kui ma olin seitsmeaastane, võttis isa mind kõrvalisesse randa veealusele kalapüügile minnes endaga kaasa. Kuna ma olin kala püüdmiseks liiga väike, siis oli mul hea meel, et sain oma väikesel rannatoolil istuda ja liivavormidega mängida. Kui mu isa oli vette läinud, märkasin ma, et mitte kaugel minust oli üks viiuldajakrabi august välja roninud. Veel hirmuäratavamad kui krabi tugevad sõrad tundusid ta mustad silmad, mis näisid olevat minu poole suunatud. Varsti märkasin ma teist krabi ja veel üht, kuni mulle paistis, et terve leegion hiiglaslikke liivaämblikke valmistub mind ründama. Hirmust hüüdsin ma: “Issi! Issi!”

Minu kisa kuuldes vaatas isa murelikult minu poole, keris oma õnge kokku ja hakkas minu poole kõndima. Kui isa lähemale jõudis, sibasid krabid oma aukudesse tagasi. Kui ma isale kogu loo ära rääkisin, naeratas ta. Ta teadis, et mu hirm oli asjatu, et krabid ei oleks mulle viga teinud, aga kogu ülejäänud päeva ei jätnud isa mind üksi krabisid eemale tõrjuma.

Enamik meie hirmudest võivad Jumalale põhjendamatud tunduda. Aga nagu mu isa, kes sai aru ja püsis mu lähedal, ei jäta ka Jumal meid kunagi üksi.