Tee otsimine

Meie pere armastab New Englandi piirkonnas matkata. Mõned teerajad on teistest raskemad – mitte lihtsalt sellepärast, et need läbivad järske nõlvu ja ohtlikke langusi, vaid ka sellepärast, et metsas on raske teeradu üles leida. Mõnikord alustame hästi tähistatud teerajal, aga varsti leiame, et mets on seal nii tihedaks kasvanud, et me pole kindlad, missugust teed mööda minna.

Teelt eksimine on matkajale painajalik kogemus. Minimaalselt tähendab see pikka ringiminekut, kõige hullem võib aga olla võitlus ellujäämise eest. Heal teedesüsteemil on eksimine üsna ebatõenäoline. See on hästi kaardistatud ja tähistatud, kasutades sageli “sihitäkkeid”, mis näitavad, kuhu poole minna. Sihitäke on suunda tähistav värvilaik puudel: kui matkajad neid järgivad, ei satu nad valele teele ega eksi. Korralikult tähistatud teerada näitab õiget teed isegi kõige keerulisemates ristumiskohtades.

Ma mõtlen sageli, et Piibel on mu teerajakaart ja Jeesus on värvilaik. Jumal ei pannud meid siia maailma ilma juhtimiseta. Hea teejuhina kindlustas Jumal, et meil on olemas vahendid, mida me oma teekonnaks vajame. Kui ma ei ole kindel, missugust sammu astuda või valikut teha, loen ma Piiblit, uurin Jeesuse elu ja palvetan. Siis juhib Kristuse eeskuju nagu värvilaik teerajal mind õigele teele.