Suurem armastus

Mitu aastat tagasi diagnoositi mu vanemal pojal skisofreenia ja alkoholisõltuvus. Selle topeltdiagnoosi nähtudeks on narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamine, kodutus, paranoia, pettekujutlused ja vihapursked. Paljudel kordadel oleme meele-heite äärel. Me oleme korduvalt püüdnud teda aidata, sest armastame teda, aga oleme sunnitud oma abist loobuma. Aeg-ajalt olen ma tundnud viha nende valikute üle, mis poja olukorda halvendavad.

Kuna olen ta ema, siis iga kord, kui ma alla annan, tunnen ma ennast läbikukkununa. Ma pean elama häbis ja süütundes, sest tunnen, et poja raske vaimuhaigus on suurem, kui ma suudan taluda. Tema kannatustele mõeldes mu süda lõhkeb. Aeg-ajalt tundub, et ma ei suuda enam olukorra raskust ja kurbust taluda. Sellistel kordadel meenutan ma endale, et Jumal on suurem kui mu poja vaimuhaigus, meie pere kurbus ning minu enda abitus ja valu. Ma suudan veel ühe päeva üles tõusta, tööle minna ja selles olukorras edasi elada. Ma tean, et sõltumata sellest, mida toob tulevik, on Jumala armastus ja arm suuremad kui ükski inimlik katsumine. Ma suudan otsida tänaseid õnnistusi, mis mind ootavad Jumalalt, kes mu perekonda, poega ja mind armastab.