Täpselt seal, kus Jumal mind tahab

Ma leian, et minu igapäevase rutiini katkestamine ajab mind närviliseks, eriti siis, kui mul tihe päevakava. Täna hommikul häiriti mind mitu korda. Toidupoes puutusin ma kokku müüjaga, kes oli järsk ja mõnevõrra ebaviisakas. Ma küsisin, kuidas tal läheb ja minuga jagati otsekohe oma viha pereliikme vastu. Hiljem küsisin ma kolleegilt nõu. Pärast mu küsimusele vastamist rääkis ta mulle pisarsilmi oma ema hiljutisest surmast. Lõunavaheajal küsis rühm õpilasi, kas nad võivad minu klassitoas süüa. Neid oli narritud ja nad kartsid, et see võib ka sööklas jätkuda.

Aga kas need olid tõepoolest katkestused? Või olin ma lihtsalt seal, kus Jumal tahtis? Sageli tormame me läbi oma hõivatud päevade, niivõrd keskendunud oma isiklikele muredele, et ei märkagi meid ümbritsevate inimeste vajadusi. Jeesus käskis meid armastada kõiki, kellega me iga päev kohtume. Selleks on vaja vaid natuke aega, et oma ligimest armastada, teda ära kuulates, kaastundlik olles või pelgupaika pakkudes. Poemüüja on mu ligimene, ja kui ma lahkusin, ta naeratas. Kolleeg on mu ligimene ja ta tänas mind, et ma lubasin tal oma kurvastusest rääkida. Mu õpilased on mu ligimesed ning nad lahkusid oma lõunapausilt õnnelike ja enesekindlamatena.

Kui me vaatame oma päevi kui võimalusi levitada Kristuse armastust kõigile, kellega kohtume, siis leiame end sageli just sealt, kus Jumal tahab.