Teise advendi pühapäev

⁵Juuda kuninga Heroodese päevil elas preester, nimega Sakarias,
Abija teenistuskorrast, ta naine oli Aaroni tütardest ja tema nimi
oli Eliisabet.
⁶Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, elades laitmatult kõigi
Issanda käskude ja nõudmiste järgi.
⁷Aga neil ei olnud last, sest Eliisabet oli sigimatu, ja nad
mõlemad olid väga eakad.

⁸Sündis aga, kui Sakarias oli oma teenistuskorra aegu
preestritalituses Jumala ees,
⁹et liisk langes ametikombe järgi talle minna Issanda
templisse suitsutama.
¹⁰Kui kogu rahvahulk palvetas õues suitsutamistunnil,
¹¹ilmus talle Issanda ingel, seistes suitsutusaltari paremal pool.
¹²Teda nähes Sakarias kohkus ja kartus langes ta peale.
¹³Aga ingel ütles talle:

"Ära karda, Sakarias,
sest su anumist on kuuldud
ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja,
ja sa paned talle nimeks Johannes.
¹⁴Ja temast on sul rõõmu ja hõiskamist
ning paljud rõõmustavad tema sündimisest,
¹⁵sest ta saab suureks Issanda silmis.
Ta ei tohi juua veini ega muud vägijooki,
ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba oma ema ihus.
¹⁶Ja ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole.
¹⁷Ja ta ise käib tema eel
Eelija vaimus ning väes,
et pöörata isade südant laste poole
ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse,
et kujundada Issandale valmistatud rahvast."

¹⁸Sakarias küsis inglilt: "Millest ma võiksin seda ära
tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas."
¹⁹Ja ingel vastas talle: "Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala
ees, ja mind on läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit.
²⁰Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani,
mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad
täide omal ajal."

²¹Rahvas oli ootamas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua
viibis templis.
²²Aga kui ta oli välja tulnud, ei saanud ta nendega rääkida. Ja nad
mõistsid, et ta oli templis näinud nägemust. Tema üksnes
viipas neile käega ning jäi tummaks.

²³Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju.
²⁴Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja
hoidis ennast varjul viis kuud, öeldes:

⁵⁷Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja.
⁵⁸Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli olnud temale
armuline, ja nad rõõmustasid koos temaga.
⁵⁹Nad tulid kaheksandal päeval lapsukest ümber lõikama ja
tahtsid anda talle tema isa nime Sakarias.
⁶⁰Ent tema ema kostis: "Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema
Johannes!"
⁶¹Nemad ütlesid talle: "Su suguvõsas pole kedagi
selle nimega."
⁶²Ja nad viipasid ta isale, et saada teada, kuidas tema tahaks
last nimetada.
⁶³Sakarias palus lauakese ning kirjutas: "Johannes on tema
nimi."
Ja kõik imestasid.
⁶⁴Aga otsekohe läksid ta suu ja keelepaelad lahti ning ta hakkas
rääkima, ülistades Jumalat.
⁶⁵Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist
asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus.
⁶⁶Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid:
"Mis saab küll sellest lapsest?" Sest Issanda käsi oli temaga.

⁶⁷Tema isa Sakarias sai täis Püha Vaimu ja rääkis prohvetina:

⁶⁸"Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal,
et ta on tulnud oma rahva ligi
ja toonud talle lunastuse
⁶⁹ja on meile äratanud päästesarve
oma sulase Taaveti soost,
⁷⁰nagu ta on rääkinud ajastute algusest
oma pühade prohvetite suu läbi -
⁷¹päästmist meie vaenlastest
ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad,
⁷²et halastust anda meie vanematele
ja pidada meeles oma püha lepingut,
⁷³vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile.
⁷⁴Nõnda ta laseb meid,
vaenlaste käest päästetuid,
kartmatult teenida teda
⁷⁵vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.
⁷⁶Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks,
sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama,