Kurbuses külvates

Peale oma isa surma tema maja koristada oli heidutav ja rõhuv ülesanne. Isa isiklikke asju pakkides tundsin ma, nagu kõrvaldaksin tema olemasolu käegakatsutavaid tõendusi. Enne mittetulundusorganisatsioonidele annetamist embasin ma tema riideid ja paitasin ta raamatuid. Siis avasin ma seinakapi ja nägin tema isiklike hooldusvahenditega täidetud riiuleid.

Ma vaatasin avamata seebikarpe, šampooni-, palsami-, suuvee- pudeleid, žiletiterade pakke ja hambapastatuube ning mõtlesin, mida nendega teha. Siis meenus mulle ajaleheartikkel kodutute varjupaigast, kus sellistest asjadest pidevalt puudust tuntakse, ja ma võtsin varjupaigaga ühendust.

See telefonikõne andis mulle mõtte. Ma kaasasin oma koguduseliikmed appi nendele asju koguma. Minu isa 78. sünniaastapäeval viisime me need varjupaika. Kui me kastide kaupa hügieeni-vahendeid varjupaika kandsime, olin ma meie koguduseliikmete heldusest tõsiselt üllatunud. Jumal kasutas mu leina algatamaks puudustkannatajate abistamist, Jumal kasutas mu valu suunamaks mind eesmärgi poole, mida ma poleks iial suutnud ette kujutada.

Puudustkannatajate aitamine, kellel on palju suuremad vajadused kui minu omad, tõi mulle lohutust ja tervenemist. Kui kodutud mind kingituste eest tänasid, naeratasin ma tundes, kuidas mu kurbus rauges. Jumal õpetas mulle, et pisaratega külvamine võib tuua rõõmulõikuse.