Neljas advendi pühapäev

Mõni päev enne jõuluid oli mul emotsionaalne kohtumine raskelt haige patsiendiga. Minu vahetus haiglakaplanina oli lõppenud, aga mingil põhjusel otsustasin ma minna tagasi läbi erakorralise meditsiini osakonna. Ma märkasin, et Jenny istub oma voodis, nuttes suure valu käes. Ta ei olnud veel kolmekümnenegi ja pärast aastaid kestnud alkoholi kuritarvitamist oli ta eelmisel päeval võtnud oma viimase napsu. Ta oli loobunud. “Ma rikkusin oma elu, mu pere vihkab mind, mul pole enam põhjust elada. Oh, Jumal!” ütles ta.

Ma hoidsin Jenny kätt ja ütlesin talle: “Sinu otsus alkoholist loobuda oli väga raske ja julge. Jumal armastab sind ja näeb sinus väärtuslikku inimest, kellel on ainulaadsed ja erilised annid.” Ma jätkasin: “Ka mina võitlesin alkoholiga. Ma olen istunud seal, kus sina praegu istud. Mõne aasta pärast suudad sinagi kedagi veenda. Jumala abiga saad sa sellest valust võitu. Mina sain.” Peagi tuli Jenny näole rahu ja ta heitis puhkama.

Püha Vaimu kaudu sai Jumal jõulude ajal lihaks. Ja Jumal saab taas lihaks meie sees iga kord, kui jagame teistega lohutust, mida me oma Loojalt saame.