Jõululaupäev

Juba aastaid oleme abikaasaga tähistanud adventi, süüdates advendipärja küünlad ja kasutades “Päevasõnas” toodud litaaniaid. Igal pühapäeval ootame, et meie pojad või pojapojad tulevad meie juurest läbi, et saaksime üheskoos Jumalat ülistada. Lastelastele meeldib küünlaid süüdata. Litaanias toodud küsimused panevad meid peatuma ja mõtisklema. Omavahel vesteldes saame üksteisest ja oma usust rohkem teada.

Sel aastal süütasime jõululaupäeval neli lootuse-, rahu-, rõõmu- ja armastuseküünalt üsna varakult. Siis jätsime need peale Kristuse küünla süütamist põlema. Tol õhtul leidsin, et mu pilk pöördus lakkamatult pärjale. Meie kodu oli täidetud naeru ja muusika, elevil laste ja täiskasvanutega, kes jutustasid vanu mälestusi ja lugusid.

Hilja õhtul istusin pärja lähedal, vaadates, kuidas küünlad hakkasid kustuma. Esimesena kustus lootuseküünal, seejärel rahu-, rõõmu- ja armastuseküünlad. Kristuse küünal aga põles edasi. Ja ma mõistsin taas, et kui tundub, et kõik on kadunud, vajan ma ainult, et Kristus näitab mulle teed.