Meie turvalisus

Ma võtsin Kristuse oma Päästjaks vastu varases lapsepõlves. Sellegipoolest olin ma palju aastaid hirmuga täidetud. Ma uskusin, et kui ma Jeesuse tuleku ajal pattu teen, olen kadunud. See kindlusetunde puudumine jättis mind ilma Jumala lapseks olemise rõõmust.

Ühel päeval 2. Moosese 12. peatükki lugedes turgatas mulle äkki pähe, et Iisraeli esmasündinud säästeti. Jumal käskis inimesi võtta tapetud talle verd ja võida sellega majade uksepiitu. Siis lisas Jumal: “Kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda.” Jumal ei öelnud: “Siin elab Mooses. Ta on jumalamees. Ma lähen temast mööda” või “Siin elab Mirjam, tema ei ole küllalt hea.” Jumal ei otsustanud majas elava inimese järgi. Veri uksepiidal pani nuhtleja mööda minema.

See meenutas mulle, et Jeesus valas meie eest verd. “Temas on meil lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda” (Efesose 1:7). Kristuse armust valatud veri on meie turvalisuse allikas. Kui meid haaravad kahtlused oma väärtuse või pääste pärast, võime uskuda Jeesuse tegusid ja sõnu, mitte oma tundeid.