Jumala tiibade all

Ühel õhtupoolikul nõusid pestes jälgisin ma oma akna taga astelpõõsas toimetavat emast punarindrästast. Kui hakkas sadama, sättis ta ennast õrnalt oma vastkoorunud poegade kohale. Varsti hakkas paduvihma kallama, linnuke tõusis oma pesas püsti ja sirutas tiivad laiali. Ta kõigutas paar korda edasi-tagasi, sirutades oma tiivad pesa kohale vihmavarjuks. Hakkas veel kõvemini sadama, aga sellegipoolest ta ei liigutanud. Köögi koristamist jätkates jälgisin ma teda hämmastunult. Mu töö sai valmis, aga ma ei raatsinud köögist lahkuda. Lind seisis ikka veel, laialisirutatud tiibadega oma poegi kaitstes.

Selle vaatepildi ilu meenutas mulle Laulu 91:4 ja varjupaika, mis meil on Jumala kaitsvate tiibade all. Elukatsumused on mõnikord ainult uduvihm ja mõnikord metsikult pekslev torm. Tormide tugevusest hoolimata on Jumal ustav. Kuigi me ei tarvitse alati näha meie üle sirutatud Jumala tiibu, võime olla kindlad, et need on meie kohal ja pakuvad meile lohutust.