“Ma olen näljane!”

Nelja-aastane Brenda kadus märkamatult oma ema kõrvalt pingilt. Ta kõndis mööda vahekäiku kiriku etteossa, kus seisis nädala teateid tutvustav pastor. Pastori käest kinni võttes ütles laps: “Ma olen näljane!” Kimbatuses ema ruttas last oma kohale tagasi tooma. Ta ütles lapsele, et nad söövad kohe, kui koju jõuavad.

Kui jumalateenistus jätkus, mõtlesin ma väikese tüdruku sõnadele. Kui paljud meist on tulnud sel pühapäevahommikul “näljasena” kirikusse? Kas teised koguduseliikmed olid vaimulikult näljased Jumala järele? Aga mina? Kas ma olin sisenenud pühakotta, lootes, et mind toidetakse Issanda vaimulikult laualt?

Nüüd teen ma igal hingamispäeval teadliku pingutuse tulla kirikusse näljasena. Ma ootan ootusrikkalt, et Püha Vaim täidaks mu südant ja hinge. Siis jätkan ma oma vaimulikku teekonda, virgutatud, kosutatud ja toidetud.