Üks samm edasi

Meie piiblitunnis palus Johannes palvetada oma eaka naabri Sami eest, kes oli raskelt kukkunud. Johannes käis Samil abiks. Meie rühmajuht palus Sami tervise eest ja ka selle eest, et Johannesel avaneks võimalus Samile Kristusest rääkida. Hiljem mainis Johannes: “Ma pole isegi mõelnud sellele, et räägiksin Samile Jeesusest.”

Üks meie rühma liige ütles, et Sami abistamine oligi tegelikult talle tunnistamine. Ja nii see on. Ent teine liige ütles: “Talle Kristusest rääkimine toimub samm-sammult.”

See pani mind mõtlema. Ma külastan meelsasti inimesi, kes on haiged ja üksikud ning aitan neid, kas siis sõidutades või muid vajadusi rahuldades. Aga kui sageli ma räägin neile oma usust? Kas teised teavad, et ma aitan neid sellepärast, et Kristus on mu päästja? Kas nad teavad, missugust julgust, jõudu ja armastust Kristus mu ellu toob?

Kuigi mulle meeldib inimestega sõbrustada, peaks mu eesmärk olema Pühakirja lugedes või nende eest palvetades tõmmata neid mitte iseenda, vaid Kristuse poole. Nüüdsest tahan ma minna ühe sammu edasi ja tunnistada nii sõnade kui tegudega oma usku Kristusesse.