Heakskiitu võites

Kui me olime teismelised, püüdsime vennaga meeleheitlikult isa heakskiitu võita. See tekitas omamoodi võistluse, mis ka aastaid hiljem meie suhteid raskendab. Hiljuti võttis mu vend jalgrattamatka ajal juhtimise enda peale. Rada ei olnud kuigi raske ja ta sõitis metsiku tempoga. Kuid õige pea hakkas ta hingeldama ja lihased tõmbusid krampi. Me jätkasime rahulikus tempos, aga sellise võistlemise tõttu oli meil raske teineteise seltskonda nautida.

Noore kristlasena püüdsin ma meeleheitlikult ka Jumala heaks-kiitu võita. Ma üritasin olla täiuslik kristlane: püüdsin kauem palvetada, hoolikamalt Piiblit lugeda ja käituda jumalakartlikumalt kui teised. Ent see hoiak ainult võõrutas teisi minust.

Kui ma lugesin Koguja 7:15-20, kohutas see mind. Kuidas sai keegi olla liiga vooruslik? Ja kuidas sai kirjutaja oletada, et me sallime kurjust? Lõpuks mõistsin ma, et ükskõik kui palju ma ka püüan, ei suuda ma kunagi olla täiuslik. Ma võin elada nii puhtalt ja pühalt kui võimalik ning vältida õigluse rõhutamist, aga mul pole vaja võita Jumala heakskiitu. See on tasuta ja tingimusteta. Ma pean vaid selle vastu võtma.